Neljas päev

04.03.2015

Kell oli 06.56. Esimesed hääled Carlose poolt. Otsustasin panna konditsioneeri peale. Nii magasin siis kella üheksani. Päris korraliku häälega see masin, aga vähemalt ühtlase häälega. Sobis ilusti. Selle hommikusöögi vaatega võiks ära harjuda. Vaade Malenconile, kauguses. Ja sinine meri mis paistab kergelt. Ning elu, mis tänavatel elab. Aa, unustasin ennist kirjutada et eile hommikul oli väga tore hommikusöök. Kui neid kahte kohvitassi jõin rõdu peal, siis keegi naabritest lasi täiesti head Kuuba muusikat. Poolteist tassi sain ära joodud kuulates seda ja vaadeldes all voolavat tänavat.

Täna otsustasin minna Vedadosse. Vaatama et mis seal siis ka põnevat. Enne mõtsin ära käia ja raha ära vahetada jällegist. Oli aeg maksta koha eest ka. Järjekord oli üpriski mõistlik. Igasugu tegelasi oli seal lähedal ka. Kuid politsei ilmus kohale ja viis kolm nendest minema. Õhk oli puhas. Sobis hästi. Astusin tagasi, maksin Tatiana emale ära 300. ja siis astusin tänavale, suunaks vasak pool.

See Neptuno läks otse ülikoolini välja. Päris soe tundus olema ilm täna. Ilmselt selle pärast, et see seda ka oli. Soojem päev seni. Trepist sain ikka üles. Ilus oli see ülikool jah. Suured rohelised puud õuel, poleks midagi sellises kohas õppimise vastut. Ka seal siis sain kaks uut sõpra. Näitasid natuke ringi ja seletasid elu olu. Et üliõpilased siis käivad tööl, nagu pmst vabatahtlikena kooli kõrval asuvates rummi, kohvi ja sigarivabrikutes. Palka saavad asjade näol. Ülejäänud siis ühise heaolu jaoks ülikoolis. Näitasivad ka ära Kuuba aafrika juurtega usundi muuseumi. Kust oleks saanud ka osta kunsti. Ja jooke. Selle peale jällegi tänasin ei, ja läksin edasi. Ütlesin, et eks siis järgmine kord Eesti näeme! Noh, vähemalt oskasivad päris okeikalt inglise keelt. Vaatasin veel natuke Vedados ringi, kuid kaua ei viitsinud. Polnud nii mega palju näha. Või olin vales kohas. Enne vanasti oli see olnud ameeriklaste kant. Vedado pidigi tähendama „vaata aga ära puutu“.

Kõndisin mööda Malenconi kuni selle sama söögikohani kus üleeilegi sai lõunatamas käidud. Ka see kord soovitas see sama ettekandja kala. Ilmselt see siis ikka nii palju parem oli kui krevetid. Eks üks päev proovi ka neid. Külm vesi maitses ka väga hea kohe. Ja ega õlugi halvem polnud. Ning kookosejäätis lõpuks sobis ka hästi. Kuid väsimus tuli peale. Tulin tagasi Neptunole. Oli aeg dushiks ja siestaks. Praegu on veel palju aega õhtuni, vast istun natuke rõdul ja vaatan inimesi. Kerge rammestus peal. Hea üksinda reisida. Kuid sellega kaasneb ka liiga palju vabadust. Vabadust olla laisk ja mitte midagi liiga palju teha. Kuid samas: kas see polegi mitte just puhkus?

Käisin siis pärast siestat veel netis ka. Vaatamas mitu like'i seal Instagramis jälle oli siis :P ja et uued pildid ikka üles laadida. Saratogas, nagu ikka. Sinna on ca 10 minutit kõndimist, võib olla lausa 15. Aga noh, mul pikad jalad. Ja kiirust ikka veel jagub. Kui hotellist välja astusin, oli juba pime. Ja kuu paistis oma täies uhkuses üle linna! Väga ilus oli see. Kõndisin siis jälle sealt Kapitooliumi tagant Nentuno poole. Kuu paistis selga. Korteri jõudes leppisin kokku siis et reede saab takso võetud päevaks. Või noh, 10ks tunniks. Hind siis 70 CUCi. Sama tüüp kes Bakuus oli õppinud. Õnneks ta räägib natuke inglise keelt ka. Juan Carlos lubas selle korda ajada.

Aeg aga liikus edasi ja siis natuke peale kaheksat liikusin jälle Sia Kara poole. Kuu valgustas muidu pimedat Kapitooliumi. Ja järjekordselt oli ka seal inimesi päris palju. Ja suurem osa nendest prantslasi. Elasin üle :D seekord võtsin kana. Tundus, et oli osaliselt kana tagavaratükkidest see asi kokku pandud, kuid maitse oli üpriski okas. Vast järgmine kord ikka võtan hummerit..

Jesper tuli ka üheksa paiku kohale. Sai seal siis dringi lõpetatud. Aa, seal oli ka väga lahe bänd. Või noh, kolm poissi mängisid muusikat. Üks klaverit, teine viiulil ja kolmas vaheldumisi siis trummide ja pasuna peal. See oli kohe mega cool. Võis ette kujutada kuidas võis vanas Havannas asjad olla.. Kõndisime sealt siis Neptuno tänava poole. See üks peatänavaid. Sai takso võetud Hotel Nacionali poole. Käisime kiikasime sinna sisse. Heh, palju vanu inimesi. Eks neil ole jah raha selle jaoks. Uhke ja ilus oli see hotell küll. Ega saa muud öelda. Ja asukoht ka mega. Vaade Malenconile ja sealt tulev mõnus meretuul.

Plaan oli minna Habana Libre hotelli, et seal 25ndal korrusel pidi olema lahe ööklubi moodi asjandus. Aga olime seal liiga vara, lähedalt leidsime laheda terrassi ja sai seal istutud ja aega parajaks tehtud. Sealgi algas elav muusika, üks kitarrist ja teine saksi peal. Mängisivad päris hästi. Samas jah, eks neid häid mängijaid ole siin saarel ju hulgim kohe. Mojito seal kohas kõige parem polnud. Või noh, üldse polnud hea tegelikult. Sai selle ikkagi alla kulistatud ja läksime sinna klubi poole. Pilet oli 10 CUCi. Lift viis siis ples 25ndale. Vaade oli sealt päris päris korralik küll. Kuid kõik tundus olema segu sotsialismist ja ajareisist. Siin saarel saab ikka sees suitsetada. Oli imelik seda lõhna jälle tunda. Ning baarmenid tuletasid meelde Viru hotelli vanakooli kelnereid. Üks tüüp tegeles ainult kassaga. Luges raha. Ja printis mingist hirmvanast printerist tsekke välja. Kas ta siis ei usaldanud ennast.. aga raha talle meeldis lugeda jah. Nende pooleteist tunni jooksul ta ikka tegelt tegi mõned joogid ka.

Jõudsime sinna päris vara. Inimesi hakkas alles mõne aja pärat tulema. Bänd alustas mängimist mingi poole 12 paiku. Salsat, loomulikult. Päris head olivad, kuid salsa ei ole my cup of tea eniveis. See, mis oli lahe seal, oli see et katus käis seal lahti ja seda ka sel õhtul. Nii et oli tähti näha :) vaade üldse oli sealt päris päris vägev. Paremale Malenconi poole ja siis vasakule USA erilähetuse poole ka. Tulesi jagus nii kaugele kui silm seletas. Suur see Havanna ikka. Ei saa muud öelda. Sai siis seda natuke seal kuulatud ja vaadatud. Poole ühe paiku tuli tunne et sai piisavalt seda kuulatud ja nähtud. Elamus mis sugune, seda jah. Takso saime ka, ma hüppasin Via a la Vida ja Malenconi nurgal maha. Oli aeg natuke ka magada.

Kolmas päev

03.03.2015

Rikas on see kellel on palju sõpru. Nende päevadega olen palju rikkamaks saanud. Varsti lähemalt.

Hommikusöök oli jah kell 10. Natuke enne tegelikult. Sai dushitatud ja hambad pestud. Kolmveerand kümnest sai hommiksöök alata. Kuid jah, ka tänane päev ei olnud eriline. Sai ärgatud tegelikult vara. Carlos hakkas häälitsema natuke pärast kella seistset. Hommikul. See oli vara. Aga noh, omamoodi ju hea. Ei maganud sisse ma. Ja hea ju varem ärgata?

Hommikust sai jälle nauditud. Minu ärkamiseks olid kõik kadunud. Välja arvatud Tatiana ema. Ta tõi toidud siia elutuppa. Vaade on hea. Otse Maleconile. Mis on küll jah, ca 6 kvartali kaugusel. Kuid seda on ikkagist näha. Elu on lill :)

Pärast hommikusööki otsustasin minna vanalinna. Pärast Parqu Hoteli astus ligi kohaliku klubi promootor oma naisega. Sõber tegelane missugune! Kiiret mul polnud, ootasin ja kuulasin ta ära. Näitas siis mulle seda kohta kus Buena Vista Social Club esineb õhtul. Kohe seal nurga taga kolmandal korrusel. Nemad võtsivad sõbralikult endile mojitod. Mina piirdusin kohaliku suhkrujoogiga. Kokkuvõttes mina pidin maksma. Mojito oli 5. ja minu super jook 2.5 CUCi. Õhtuks lauda ei reserveerinud lauda ei 30 ega ka 50 CUCi eest. Pool ilma olevat seal hinna sees. Puhas tourist trap. Aga noh, eks selliseid kohti ole veel. Nagu näiteks. Näitasivad ka siis kohalikku kooperatiivi, üks tänav alla sealt. Kust oleks mega hea hinnaga saanud sigareid. Vaatasin nende etenduse ära ja siis lõpuks tänasin ja ütlesin ei. Astusin välja vasakule poole. Nina vana vanalinna poole.

Oli põnev kõndida seal. Palju ilusaid maju. Ja kui vähe nendest olid korras korras. Mis nende kõikide majade renoveerimine maksma läheks... Noh, kui Norra terve maa ära ostaks, siis vast mängiks välja. Muidu kindlasti mitte. Siin oli näha kuidas sõda oli hammustanud majadelt palju. Tükk tüki haaval. Kuni osad neist kokku kukkusid. Ja teised on kukkumas. Sõda, milles ei lastud ühtegi lasku. Kuid mis kestab siiani. Tundus sürreaalsena olla siin. Havannas. Paralleeluniversumis. Kohas, kus kõrvuti sõidavad 56' aasta Buick. Ja 89' aasta 05. Plymouth. Ja 01. Mosse. Volga. Fiat. Ja mõni vana mersu lausa ka. Päikene soojendab ja tuul puhub. Ilusti. Hästi. Mõnusalt.

Seal mererannas oli sadam ka. Leidsin sealt sellise Kadaka turu moodi turu. Oli päris põnev sealgi ringi jalutada. Jah, ka seal olin kohe sõber kõikidega. Nagu ikka. Ola my friend! Külm põhjamaa inimene lõi minus välja ning uusi sõpru seal ei teinud. Aa, ostsin päikese eest varjuks mütsi endale. Arvasin, et oli hea mõte. Kuni selle hetkeni kui kõva tuul selle mult peast ära viis poolteist tundi hiljem. Kapitalism, nagu näed, on varas!

Seal selle Kadaka turu kõrval oli üks armas kirik, astusin sinna ka korra sisse. Seal oli just ming klassikalise muusika proov, noored mängisid. Tuli välja et see on muueum tänapäeval. Ja et kontserte tehakse ka seal. Ja muidugi see tädike seal rääkis veel pikemalt juttu. Noogutasin viisakalt. Ja veel seal oli ka selline suurem turistilõks. Mingi teine vana sadamahoone mis oli siis muudetud restoraniks. Hea tuul käis ka sealt läbi. Istusin, võtsin õlu. Seal oli see lausa 3 CUCi. Welcome to Europe! Aga vaade oli seda väärt. Hea mahe tuul ja meri.

Edasi astudes jõudsin kohta kus oli juba päris palju turistikam. Hooned olid korras ning turiste oli päris palju. Leidsin isegi turismi info sealt! Seda küll pärast mingist kultuuri teabeametist küsimist. Kuid üllatus üllatus, seal brozüüre ei olnud. Oleks saanud küll eksursioone bookida. Linna kaarti ka ei olnud. Selle sain osta lõpuks maja eest asutsevast putkast. Seal kõrval oli ka mingi fancy hotell. Astusin sinna korraks sisse ja võtsin väikse lõuna. Armas kohake. Vist olin ka seda enne vaadanud, kuid see oli ka täisbookitud. Aatrium oli piltide pealt tuttav.

Kõndisin edasi, vana kindlus tervitas mind pargi kõrval. Ütlesin tere, tegin jälle mõned pildid. Hakkasin vaikselt tagasi poole kõndima ka. Tundsin, et oli aeg. Päris mitu tundi oli saanud käidud ringi. Kuna olin nii palju võtnud pilte Instagramiga, otsustasin veel korra Hotell Saratogast läbi astuda ning veerand tunniga need kõik üles laadida. Voila, seegi õnnestus. Kuid selleks hetkeks hakkas juba tunduma, et kergelt dehüdratsioon võttis võimust. Astusin Neptuno poole.515 ootass mind. Külmkapis olev külm vesi oli hea. Nagu ka siesta.

Enne kui mõtsin minna sööma astusin ka veel Maleconi poole. Mulle meeldib see seal. Väga palju inimesi ei ole. Ja hea meretuul värskendab ilusti. Võtsin ka statiivi kaasa, nii et sain mõned pildid tehtud kus isegi mina peal. Mingi fototõenduse peab ju ikka tegema ka! Ohh, kui kaua küll läheb aega et kõik need võetud pildid läbi käia.. kes teab, kes teab...

If it ain't broken, don't fix it. Ehk siis läksin taas sinna samasse kohta sööma kus eelminegi õhtu. Proovisin kõndida sinna üht teist teed pidi. Pidin natuke rohkem pöördeid tegeme enne kui üles leidsin. Ära ikkagi ei eksinud :D Ka sel korral võtsin hummeri. Ja Cubanita. Mis on pmst sama kui bloody mary. Mu kõrvale istusid kanadalased, vanem paar. Olevat viimast õhtut Havannas. Soovitasin ka hummerit, võtsivad nõu kuulda. Tuli välja, et ilmselt kõik kanadalased on reisimas Kuubale see aasta. Nende sõprusringkonnas väga väga mitmed on kas juba reisimas, või reisinud. Ilmselt selle pärast ka hotellipõud. Neil ikka natuke lähemal siia reisida..

Ja siis istus mu kõrvale Jesper. Taanist, tuli välja. Nägin teda ka eelmine õhtu korraks seal. Mingi neljakümnendates härra, juba pikemat aega olnud. Ja oli just pikendanud viisat et kauemgi olla. Täiesti mõistlik tegu. Miks ka mitte kauem olla sellises kaunis kohas! Ta oli mingite teiste skandinaavlastega ka kohtunud. Ühel mingil rootslasel pidi olema oma baar, teisel poole Kapitooliumi. Ja keegi ta sõber oli just täna ära sõitnud. Sai seal siis temaga ka räägitud mõnda aega, tore rääkida inimestega kes inglise keelt ka kõnelevad. Leppisime kokku, et homme õhtul saame ka seal kokku. Ja vaatame siis natuke linna peal ringi. Üksinda päris igale poole ju ei lähe ka.

Pea andis ikka sellest päikesest tunda. Astusin tagasi Neptuno poole, kell oli pool kümme ca. Varajane õhtu. Vahelduseks hea.

Teine päev

02.03.2015

Uus päev, sama päike. Äratus ol ijuba tegelikult varajane. Carlos oli ta nimi. Tatiana noorim sugulane. Õepoeg? Või midagi sellist. Kõik on ju ikka nii ladina ameerikalik. Keegi on kellegi sugulane. Miskit viisi. Mitte et seda mujalt ka ei leiduks.. Carlos ärkab kella seitsme paiku. Ühes nendes kõrvaltubadest. Ma arvan. Ausalt öeldes ei ole ma 100% kindel. Kuigi tean, et see Tatiana noorim on jah, Carlos. Ilmselt ikka C tähega. Need hääled võivad tulla ka mujalt. Mõnest muust korterist samal korrusel, seina taga või siis korrus kõrgemalt. Siin on selline avatud sisehoovi moodi asi, mis algab vist siit, teiselt korruselt. Seal üleval pool on ka kortereid. Ja elu. Nagu kosta on. Kergelt tuletab meelde Riiat, Marite korterit. Miskis mõttes. Täiesti teistmoodi, kuid mingid elemendid on nagu samad. Korter. Maja. Suurlinn. Kõrged laed.

Mul oli peas hakanud plaan idanema. Et kuidas mõistlikult aega siis kasutada. Esiteks hommikusöök. Röstitud sai, kaks singiviilu ning üks suur tükk juustu. Kohvi. Päris kange. Puuviljasalat. Ja mahl. Passion puuvilja oma. Ilmselt. Oleks arvanud et kirel või ihal on hõrgum maitse. Kuid see on kergelt poolmaitsetu. Või siis ilmselt rohkem minu maitsemeeled ei ole sellega harjunud. Kuum põhjamaa mees nagu olen.

Rääkisin ka Juan Carlosega. See oli siis Tatiana.. venna või õepoeg. Või jah, sugulane. Sain teada kus siis lähim valuutavahetuspunkt ka asub, kaheksa kvartali kaugusel. Täitsa tore tüüp paistis olema ka. Mingi kolmekümnendates. Sai veel mõned sõnad vahetatud teemal Kuuba ilus ja lahe. Mis see tegelikult ju ka on. Tõsi jutt.

Nägin küll kõndima minnes et järjekord oli. Kuid nagu tavaline eestlane ikka, ei küsinud ma seal olevatelt inimestelt. Vaid kõndisin Parqu Hoteli ja sealt respast sain vastuse. Jah, see rahavahetus on seal. Kõndisin tagasi. Järjekorras oli palju lühikesi hispaanlasi. Siis nagu Hispaaniast. Üliõpilased paistsivad olema. Aega läks. Aga lõpuks asja sai. Passi koopia oli kaasas, nagu õnneks eelnevalt olin lugenud. Et asjad mis peaksid kaasas olema kogu aeg. Ja ka seda läks seal siis vaja. Tulin rõõmsalt tagasi korteri. Raha kulutamine võis alata!

Astusin otse tänavale ja läksin Maleconile kõndima. See kord siis paremale poole, kindluse suunas. Päike oli soe. Ei saa midagi öelda. Aga tuul. Maleconil on alati tuul. Nähtavasti. Ja see on väga väga hea asi. Ma ei teadnudki enne et see Kuuba nii tuuline on. Jah, taevale tänu et seda jätkub. Kui alguses arvasin et inimesed käivad aeglasti, siis päeva lõpuks mõistsin neid. Vähem energiat ju kulub nii. Põhjamaa inimesena ikkagi raske aru sellest saada.

Nähtavasti kella 12 paiku on kõige soojem päike. Enne kui liigvalgustatud sain, kogemata otsustasin võtta auto. Ja sellega siis ringi sõita. Oli nimelt vana sinine Buick, katuseta seal teisel pool kindlust. (jah, nagu näha olen ma väga osav kohanimedega. Noh, ma ise teadsin kus ma olen. Ja kuhu pmst minemas, nii et häda polnud). Alguses, nagu ikka, tegin autost pilti. Juht hakkas rääkima. Ja ta bff oli ka kõrval. Kas ta oli siis nagu õpetaja.. või teab mis. Ennihuu. Siis rääkisime numbritest ka. Tahtsivad 2 tunni eest 40 CUCi. Ja tunni eest 20. Leppisime kokku siis et tunni teeme 15ga. Ja nii ka jäi. Saigi tervele Havannale ringi peale tehtud. Ega ta nüüd liiga kiiresti ka ei sõitnud.. aga lahe oli näha. Vahemaad olid päris suured. Havanna on ikka pindalalalt päris pirakas. Mõistsin seda lõpuks. Eks need kaks miljonit peavad ju ka kusagile ära mahtuma.. Ja sellise katuseta masinaga kõlbas ringi sõita küll :) Tuul ikka puhus ka.

Tund sai otsa Maleconil. Ühe kohviku ees. Või noh, ma ütlesin et seal siis peatuda. Saigi siis seal lõunatatatud ja hea külma õlu ka võetud. Kulus marjaks ära ikka. Note to self: peaks rohkem vett jooma. Siis sai veel natuke pildistatud ja korterisse tagasi tuldud. Siesta aeg oli käes!. Aa, enne seda sai ka internetis käidud. Haarasin arvuti ka kaasa. Hotell Saratogasse siis. Just kõige odavam ei olnud nett. Polnud ka kõige odavam hotell. Pool tundi oli 6 CUCi. 15 mintsa 4. Priiskasin siis pool tundi. Sai Instagrami pildid ka laetud. Elu oli hea. Siis tulin tagasi. Siesta aeg oli käes.

Pärast ärkamist hakkasin läbi vaatama neid salvestatud netilehti. Et kuhu sööma minna. Tuli meelde, et Capitoli taga peaks olema üks koht. Tripadvisorist sai vaadatud. Kuid seal lehel oli aadressiks näidatud Neptuno tänav. Ja siin mu kodutänaval seda ei olnud. Teadsin.tuligi välja lõpuks, et see oli sama koht millest olin varem mööda käinud. Läksin siis sinna. Oli väga lahe koht. Soovitan. Mia Kara. Or smthng. Pidi olema ka Facebookis ja mujal olemas. Et vau. Tuli välja, et see on selline erabaar lausa. Muusika oli hea. Sisustus ka. Ja teenindus oli ka väga hea. Inglise keel ei olnud just kõige osatuim keel seal baaris. Aga sai asjad aetud. Baarmen ise oskas kõige paremini. Tuli ka hiljem välja. Soovitati maitsta hummerit. On vist jah lobster? Oli hea. Tõesti. Üldse on mul toiduga vedanud. Seal lõuna kohas oli hea kala, maitses värske. Grillitud küll. Ja laim teeb kõik ikka paremaks. Väga lahe puuvili.

Seal saigi terve õhtu veedetud. Joogid olid head. Klassikalised Kuuba omad olid 2.50 CUCi. Kella kümnest hakkas ka pianist mängima. Klaver kõlas vanalt. Ilmselt selle pärast et see oligi vana. Esimeseks looks oli Phil Collinsi Paradise. Väga sobiv lugu. Jah, see oli paradiis. Oleks ainult tahtnud et oleks saanud kaardiga maksta. Pole cashi kasutanud viimase 20 aasta jooksul nii palju kui nüüd kahe päevaga. Ja noh, nii see õhtu läks siis seal. Neptuno 515 leidsin ka üles. Kell oli ca pool kaksteist läbi. Linn oli vaiksemaks jäänud. Juan Carlos oli ka kohal, elutoas. Küsis mis kell hommikust ka. Ütlesin, et samal ajal. Ehk siis kell kümme. Sai päev läbi minu jaoks. Uni maitses hea.

Esimene Märts

01.03.2015

Kuumus, see ei häiri. See on kuidagi tuttavlik. Nagu üks vana, ununenud sõber, kes andis endast jälle märku üle aja, mis tundub olema lõpmatult lõpmatu. See oli see õhk mis võttis vastu astudes välja lennukist uude maailma. Palmid mis enne maandudes kiirelt möödusid ei olnud ainult miraaz. See oli tõelisus. See oli elu ise.

Lennujaam ise oli kuidagi tuttavlik. Järjekorrad, seisev õhk, mis hoidis sind just täpselt teadvuse piiri peal. Või ei tea, võib olla ei aidanud kaasa need kullast kaks tundi mida lennule eelneval ööl sain nautida. Järjekorrad, need olid samasugused nagu ennevanasti. Piir oli ikkagi ju piiritu tol ajal. Ja siin pole palju muutunud sellest.

Ainult üks pass? Oli küsimus kui esitasin oma passi turistikaardiga. Kas tõesti nägin välja nii kahtlane või lai eurooplane et oleks pidanud olema kaks passi mis mahutanuks mind pildile? Uus oli ta jah, mis ikka oskad kosta. Pärast passi ja poole turistikaardi tagasisaamist ootas turvakontroll. Heleda päine ja silesäärne neiu ilmselt oli näinud neid pilke miljoneid, sellest ka ta mitte nii midagi ütlev pilk minule vastu.

Paremale. Pagasirull rullus ja rullus. Selle pika ootamise peale olid juba väga mitmed kotid rihmalt maha võetud. Seal seisis, õigemini pikutas, ka minu suur 120 liitrine saksa armee kott. Poolenisti küll tühja täis. Tollis järgisin rohelist joont ja selle tunneli lõpus oli valgus, kelleks oli tolliametnik kes võttis vastu mu suurepäraselt täidetud tollideklaratsiooni. Seal oli muideks kirjas, et kui midagi on deklareerida, siis pidid lauldes lähenema sellele ametnikule. Miks? Eks musikaalsus aita ju välja erinevatest situatsioonidest. Sing to the officer.

Selle ülikerge kadalipu laulmata läbides ootas mind teisel pool silt. Minu nimega. Tatiana oli ilusti ka takso mulle kutsunud. Ja seal ta oli. Juht, tuli hiljem välja, oli Tatiana sugulane. Selle juhi täditütar. Muideks oli härra shaföör õppinud omal ajal Bakuus. Ning ta ühe sõbra eks naine oli ka Eestist. Omal ajal oli too mees õppinud Moskvas ja noh, nii need asjad siis läksid. Naine pidi olema tagasi Eestis. Ning mees ise Argentiinas. Nii kardinaalsed kaugsuhted vist ei tööta jah.

Sõit linna oli ca pool tunnikest. Näha oli palju. Puhtust näiteks, mida ei oleks osanud oodatagi. Ja rääkimata rohelusest. Palmidest. Igasugu muudest puudest. Ja vähest liiklust. Mis pidi olema tavaline, mitte lihtsalt pühapäeva tõttu. Tipptundidel jah, pidavat olema rohkem. Ja need autod. Need vanad ameerika autod. Ning autonime uhkusega kandvad igasugu vanad Ladad ja mossed. Isegi vinged Volgad vurasid ringi. Eks need vast natuke tähtsamate isikute tagumike all. Shafööri inglise keel ei olnud küll suurepärane, kuid saime üksteisest aru. Seletas ikka et mis asi siin ja seal oli.

Lõpuks jõudsime ka juba siis kohale Tatiana juurde. Asukoht oli suurepärane. Maleconile oli oma neli-viis kvartalit. Siit elutoa kõrgetest akendest läbi rõdu vaadates täitsa näha. Meri siis. Mitte küll nüüd enam, kui kell on pool kaheksa, kuid siia jõudes oli. Fantast. Tuba oli ka täiesti korralik. Eks see oli mingi endine suurem korter, maja ise koloniaalstiilis ka. Ja nüüd siis üürivad välja kahte tuba. See teine, sinine, suurem asi polnud. Võtsin värviküllasema oranzi toa. Vannituba vägagi korras.

Kaardimakse ei ole üldpopulaarne siin pool sood. Ja eurosid ka otse ei võeta vastu väga. Pean rahavahetamisega ootama homseni, esmaspäevani. Sisetunne juba ütleb, et vast sai natuke liiga vähe cashi kaasa võetud. Kas ikka leidub mõni ATM mis minuga sama keelt ka räägiks? Põnevus jätkub. Läbi selle väsimuse väga ei jaksa sellele mõelda. Lennukis magatud tunnid olid ka kulda väärt, kuid mitte piisavad. Muideks istusin ka ühe norraka kõrval. Oli esimest korda Eestis käinud 25 aastat tagasi. Muidu ka mitmete firmade board member, kuigi pensionil. Palju reisinud, palju näinud. Ka Hurtigruteniga. Nii et meil juttu ikka jätkus. Sõidukaaslaseks oli tal Eurosko omanik. Eks need kingad ju kulu igas linnas.

Niisiis. Korter jah. Väga viisakas. Kaks marmorposti siin suures toas, kõrged laed, laemaalingud mis ilmselt originaalvärvides ei ole. Aga ärgem olgem liigkriitiline. Oma käekiri on ju ka lilladel antiik-kreeka stiilis postiotsadel. Pea nii väsinud, et tahaks kirjutada siia column heads, õiget eesti ega muu keelset sõna meelde ei tule. Vana pea, kuid mitte nii vana kui need vanad postid.

Siin rõdu all voolab Neptuno tänav. Autod sõidavad vasakule, ühesuunalisus paistab olema väga populaarne siin. Ja see ju täiesti arusaadav ka. Orden must sein. See viimane lause oli (vähemalt proovitud) saksa keeles. Ei ole hakanud siin koodi kirjutama, kui keegi seda arvama hakkas järsku. Tatiana ise sõitis minema oma kodulinna. Kuid ta ema ja õde ning onu (vist) pidid olema siin ja minu eest hoolt kandma. Pean tunnistama et alguses ei olnud kõige vaimustunum kodumajutusest, casa particular siis siinpool nimeks. Kuid sedaviisi olen ju päris elule lähemal. Saab näha ja kogeda ikka rohkem. Ja ehedamat. Ning on ju ka kohe näha kuhu mu raha läheb. Personal touch on igastahes olemas. Aa, ja Tatiana inglise keel ka ei ole suurepärane. Kuid saime hakkama. Isegi kohe nii palju, et saan õhtusöögi ka täna. Pidi olema natuke võileib, omlett, mahla ja puuvilju. Leppisime kella kaheksaks kokku. Istun ja ootan. Kõht tühi. Ja silmad tahavad kinni vajuda. Äratus oli ju kell viis. Ja praegu kohalikku aega Eestis on poole kolme paiku. Hommikusöök pidi ootama kell kümme.

Aga tagasi siis. Maandusin ca 15:20. ja tollist ja muust sain läbi peale nelja. Siin olime mingi viie paiku. Otsustasin kaamera haarata ning minna Maleconile kõndima ning plõksima. Pilte siis. Ja pettuma ei pidanud. Kas jäksan täna ka neid natuke fiksida.. Vaatame. Ilus on siin. Puhas. Mis jällegi üllatab mind. Positiivselt siis ikka. Ja tundub olema turvaline. Vähemalt päiksepaistes. Loojangule järgnevalt otsisin ise ka tee tagasi korteri ikka. Ei tahtnud jääda ilma ei kaamerast ega selle küljes olevast paremast käest. Malecon hääldatakse, minu üllatuseks, maleko(o)n. Mitte prantsuse päraselt malessoon nagu arvain ise. Kuuba 1, mina null. Midagi uut iga päev.

Siit sohvalt avaneb vaade ületänava korterisse. Valget värvi mees, neljakümnendates tegi süüa. Elab nähtavasti koos naisega kes ka paistab olema valge, kuid päikese poolt kallistatud. Ja hääled. Tänavalt. Elu keeb. Autod sõidavad. Vahe peal kostuv salsarütm, looke. Inimeste jutt. Mõned kõvemad hääled. Linn elab oma elu. Rütmiga. Mööda tänavaid. Neid ühesuunalisi. Otse ja siis ringi ja tagasi. Ning mõned koera haugatused. Mööduv politsei auto hääl. Diiselmootor. Bensiinimootor. Piip piip! Telefon heliseb. Naiste hääled. Meeste hääled. Vist kuulen köögi poolt juba omleti häält. Või on see lihtsalt minu ettekujutus. Näljast nõrkev turist. Kõrvade miraaz. Kuid tõesti, midagi liigub. Tädi katab lauda. Sõbranna ilmselt oli külas, jätavad siin hüvasti. Nagu ütlesin, elu keeb. Ja samas ka kergelt minu aju. Väsimus. Kuid rõõmus selline. Hea. Elu on hea. Täna.